Juhheii ;)

Moikka!

Nüüdseks on kaks praktikat läbitud. Aeg on  minna koju!!!

Kohtume uuel aastal, seniks kõikidele lugejatele häid jõule ja head uut aastat!

Ingrid ja Karin

Moro!

Kohtusime hispaanlannast õppejõu Natura ja tema kollegiga meie ühiselamus, kus nad peatuvad 5 päeva. Nad soovivad olla partnerid Soome kooliga, mis tagaks nende tudengitele võimaluse sooritada õpinguid või praktikat siin. Vahetasime muljeid, rääkisime oma kodumaast ning saime palju teada üksteise kohta. Selgus, et Hispaanias on õe palk u 1300-1500 eurot, mõningal juhul võib ka 2000 eurot saada - sõltub sellest, kus sa töötad. Erafirmas olevat väga halb töötada. Pigem eelistada riiklikku haiglat. Meie emotsioonid olid  nii "laes", tavaliselt ei saa magada siis, kui on negatiivsed mõtted, aga nüüd hoopis teisiti. Me ei oska oma tundeid sõnadesse panna. Ta oli väga sõbralik ja kena inimene. Loodame kohtuda enne kui nad ära sõidavad. Pidime kontakte vahetama :) Andsime talle ka Eesti sokolaadi, saab vähemalt maitse suhu. Ta ütles, et Eestisse ei tuleks ta mitte kunagi tööle, sest ilm on meil kohutav. Kujutan ette, milline negatiivne üllatus oli see neile. Muidugi ta väljendas ka oma arvamust väga elavalt :) 

Täna õhtul ajasime pikemalt juttu rootsi tudengiga, kes õpib Soomes. Olude sunnil saadeti ta praktikat tegema Kotkasse. Näib, et mujal on ka probleeme praktikakohtade saamisega. Tema lõpetab detsembris oma õpingud ning kolib abikaasa ja lastega tagasi Rootsi. Seda aega ootab ta väga. Tegemist on jällegi väga armsa ja siira inimesega. Tore on kohtuda sellistega :)

 Ingrid ja Karin

Terve!

Nii...nädalavahetus möödus üpris rahulikult. Reede õhtuks olime nii väsinud kogu nädalast ja maanudsime vägagi ruttu voodisse. Laupäeva hommikul magasime maasse augu. Küll oli hea :) Käisime linnas uudistamas, kuid paraku ei olnud midagi põnevat toimumas. Õhtul läksime Tuomasega välja. Käisime kahes pubis, esimene neist ei meeldinud meile kellelegi eriti ja seetõttu suundusime järgmisesse. See oli viisakama välimusega koht ja muusika oli ka päris hea. Jällegi lõppes õhtu enne südaööd. Lootsime, et ühiselamus on pidu, kui tagasi tuleme (enne pubisse lahkumist kogunesid inimesed, aga olime juba kokku leppinud, et oleme kolmekesi), kuid paraku olid nad juba mujale edasi läinud. Jääme järgmist nädalavahetust ootama.

Ingrid ja Karin 

Morijens!

Esimene praktika on peaaegu läbi, jäänud on järgmise nädala kaks päeva sünnitussaalis. Eile haiglast lahkudes kohtusime juhuslikult ühe Eesti õega, kes seal samas haiglas töötab. Rääkisime omavahel kohviku hindadest (ja sellest, kui palju oleksime Eestis kõige eest maksnud, ühesõnaga kirusime), kuna ostsime maiust, mis osutus väga kalliks. Ja seepeale vastas meie ees kõndinud naine, et siin kohvikus ongi kõik väga kallis. Hea, et ei ropendanud :D Igaljuhul, see eestlasest õeke töötab operatsiooniblokis, tema emakeel ei olnud enam "puhas", oli väga hästi tunda soome keele mõjutusi. Pigem oli tunne, et soomalne räägib eesti keelt. Ta rääkis, et siin töötab veel mitmeid õdesid ja arste. Ehk õnnestub veel kedagi kohata. 

Ingrid ja Karin

Moi!

Praeguseks on kolm praktika päeva naistehaiguste ja sünnitusosakonnas läbi. Esimesel päev oli tutvumine osakonnaga ning graafiku tegemine. Meid juhendav õde tol päeval oli tore ja seletas kõike päris hästi. Saime tegeleda vastsündinutega, pesime neid ning vahetasime mähkmeid. Esialgu oli väga harjumatu nii pisikest inimest oma kätel hoida. Kuna päev oli lühike, tegime vähe, kuid see-eest püüdsime soome keelt õppida, on sõnu, mis on väga pikad ja erinevad eesti keelest, seetõttu raske meelde jätta. Meil oli praksi jooksul 5 erinevat juhendajat. Raske oli, sest kogu aeg tuleb uute inimestega harjuda. Invasiivseid protseduure pole saanud teha, kuna neid teostab siin ainult arst. Käeline tegevus jääb üsna tahaplaanile Soomes olles. Nüüd oleme vabad reedest kuni pühapäevani. Eks näis mis järgmine nädal toob. Loodame, et saab sama tore olema.

Ingrid ja Karin

Seiklused Soomes

Hei hei

Olemegi kohal. Kotkasse jõudes pidid tuutorid Kasper ja Tuomas meil ühikas vastas olema, kuid paraku neid polnud, kuna nad ajasid kellaajad sassi. Juhuslikult saime majja sisse ja avastasime valvelauast ümbriku meie nimedega ja seal olid võtmed sees. Olime pettunud, et kedagi polnud, aga noh, shit happens. Ümbriku tagaküljele olid nad kirjutanud vabanduse, lubasid pühapäeva õhtul läbi tulla. Niiet pühapäeval siis kohtusime lõpuks ja uurisime vajalikud asjad järgi, paraku nad ei teadnud paljusid asju.

Tänaseks on päris paljud asjad selgunud. Kasper tuli hommikul meile järgi ja viis meid kooli, kus kohtusime sealse Erasmuse koordinaatori Anna-Maijaga. Saime sooduskaardi, mida saab kasutada ainult koolisööklas, see annab -50% soodustust. Selle üle oli meil hea meel. Õige varsti peaksime saama ka kooli sisenemiseks vajalikud koodid ja raamatukogukaardi, et saaksime arvuteid kasutada ja vajadusel/soovi korral raamatuid laenutada. Peale seda viis Anna-Maija meid haiglasse, kus nägime ära osakonna, kus teisipäeval praktikat alustame. Tööle minnes peame iga päev uued riided võtma, selleks on olemas eraldi ruum, kus on väga palju riideid. Kõik on  korrektselt suuruse ja värvi järgi jaotatud. Seda varianti Eestis pole kohanud, riideid on isiklikult vähe ja pesust tuleku aeg on ka vahel pikk, kui üldse tagasi tulevad :D Eesti eeliseks nii kooli kui haigla suhtes on asjaolu, et meil on olemas mingi süsteem ja korrapärasus, aga siin tundub olevat kõik kaoses, st et koolis on iga nurga peal mõne töötaja kabinet, aga Tartu koolis on personali jaoks eraldi 3 ja 4 korrus. Haiglas oli ühes osakonnas mitu pisikest nö üksust, kõik oli kokku pressitud. Oli ka selliseid ruume, kuhu patsient mahtus ainult koos oma voodiga, nagu tagavara ruum. See ei jätnud meile väga head muljet. Muidugi mõistame ka haigla olukorda, käimas oli suurema poolne remont ja renoveerimine.

Seejärel aitasid Tuomas ja Kasper bussikaardid teha ning samuti saime Soome telefoni numbrid.
Meie ühikas elab ka hispaanlasi, oleme kohtunud ühe noormehega, kelle nime ei suutnud meelde jätta, kuid see-eest saime kaks põsemusi :) Selline vastuvõtt siis J

Naljakas seik veel nädalavahetusest. Pühapäeval läksime linna, paraku alustasime teekonda valele poole. Õnneks saime õige ruttu aru, et midagi on valesti. Aga kuna bussiliiklusest aru ei saanud, jätkasime oma teekonda jalgsi. Lõpuks kui keskusesse jõudsime, olime nii väsinud (olime kõndinud vist mingi 6-7 km). Muide, bussiliiklus on siin hetkel meie jaoks üpris keeruline. Siin on tegemist rajoonidega, meie oleme Mussalos. Siin puuduvad peatuste nimed, nagu meil on – Pikk, Raja jne. Seetõttu peame päris hoolega mõtlema, mis kus asub.

Ingrid ja Karin 

Adeus Lisboa !

.... and say hello to Albufeira. Yes, I left Lisbon – the city which had already become my home. But Erasmus is over, most Erasmus students have already left and summer means Algarve in Portugal.

 I truly fell in love with the city, we had the graziest parties, really great internship, met unforgettable people, managed to visit fantastical places – I am just so happy I did Erasmus in Lisbon and wouldn’t change anything... Lisbon is truly an Erasmus city, I am gonna be way better physiotherapist thanks to all the experience I got from Portugal. And as I have mentioned before, I will definetily come back as soon as possible.

Have a nice summer!  Final year, here I come !

Liina Kõllamets FT2

Liina already concluded everything so I will try to not repeat her.

When I visited Portugal the first time in 2012 years summer I said after that I’m definitely going back there, but I didn’t expect the opportunity to open so soon. But I’m very grateful for it!After Erasmus I believe even more the sayings that your home is where is your suitcase and you miss your home only when you don’t like the road... because in Portugal i felt like belonging there and it was so hard to say good bye. All the experience I had during these 3 months are unforgettable and I can say that It was one of the best times of my life and even when Erasmus means no regrets I still have one regret – that I didnt stay for longer. And I’m going to say it second time too! That I will definitely visit Portugal again in the future because I’m just too in love with Lisbon! I already miss my internship companions and portugues people!

Kristina Kärk TK3